Rahvuskultuuri lõpupidu toimub hiljemalt 2045. aastal.
Tänavuse Nobeli mälestuspreemia majanduse alal said USA ülikoolides tegutsevad majandusteadlased Daron Acemoğlu, Simon Johnson ja James A. Robinson tööde eest, kus on ära tõestatud põhjuslik seos avalike institutsioonide kvaliteedi ning ühiskonna jõukuse kasvu vahel. Kõlab kaugelt ja võõralt ja pole justkui Eesti probleem? Sest meil ju õitseb demokraatia ja võimude lahusus ning kehtib tohutu hulk kaasamis- ja läbirääkimiseeskirju, mida võimuasutused vähemasti formaalselt täidavad. Järelikult ei saa need asutused nobelistide termineid kasutades kuidagi olla orjastav-kurnavad, vaid ikka kaasavad.
Püüdes sellelt seisukohalt hinnata Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumi tegevust, jõuab paraku vastupidisele järeldusele. See ministeerium on valitsusasutuste liigas ülekaalukalt kõige nõrgem, nagu kinnitab peaaegu olematu produktiivsus nii valdkonna majanduslikul kasvatamisel kui ka õigusloomes. Mis veel halvem, ministeeriumi saamatus nõrgub halvavalt alla tema valitsemisala asutustele, mis moodustavad rahvuskultuuri selgroo ja skeleti, millelt on nüüdseks järjepidevalt liha nülitud juba üle kahekümne aasta mingeid mõistlikke põhjendusi ette toomata.
Miks nii on läinud ja kas keegi kavatseb midagi ette võtta trendi muutmiseks? Just see on teisipäeval taas meelt avaldanud haritlaskonna põhiküsimus, millele aga ainult omavahel arutades vastust ei saa. Fakt on, et kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarve osakaal riigieelarves on 2002. aasta tasemelt 3,8% kahanenud tuleva aasta 1,8% tasemele. Kroonides ja eurodes arvestatult on riigieelarve tervikuna sel perioodil kasvanud üle kaheksa korra, kultuuri (sh sport) oma aga napilt üle nelja. Kui kultuur oleks üldise kasvuga kaasas käinud ning arvukad ministrid ja ametnikud oleksid suutnud hoida 2002. aasta taset-suhtarvu, oleks kultuuril järgmisel aastal kasutada mitte 318, vaid 640 miljonit eurot ning keegi ei köhiks.
Neist arvudest vaatab vastu kultuuripoliitika otsustajate kinnistunud veendumus, et vähem on parem. Aga kui vähe on piisavalt vähe? Kui kahanemise trendijoone kurss ei muutu, jõuab kultuurieelarve hiljemalt aastaks 2045 nullini. Nii kaua vahetuvad valitsused muidugi kärpepiinades vaevlema pea, sest seni püsti püsivate institutsioonide tugevusvaru ammendub ja murdumispunkt jõuab kätte palju varem. Häält tõstnud pahameelsetele korratakse praegu seletuseks, et me peame arutama, kui palju kultuuri on Eestile jõukohane. Sellest väitest järeldub ühemõtteliselt, et seni on elatud üle jõu, loodud-tehtud liiga palju ja kultuuripõllutööliste asi on nüüd omavahel kokku leppida, kes mängust välja astub ja mis kinni panna.
Loe edasi Sirbist: Luukerede tants punasel vaibal